Euroopa pakub laia valikut rulluisutamiseks ideaalseid tõuse, alates vaiksetest metsateedest kuni kõrgete mäekurudeni. Kuigi kohalikel kohtadel on oma võlu, suudavad vähesed võistelda Itaalia hiiglaste suursugususega, kus rulluisutamist premeeritakse hingematvate vaadetega Alpide tippudelt.

Itaalia meelitab turiste mitte ainult mere, vaid ka hingematva Alpide maastiku poolest. See on riik, mis pakub suurepärast toitu, kohvi, stiilset ja taskukohast majutust ning on Kesk-Euroopast suhteliselt kergesti ligipääsetav. Minge avastama Livigno ja Bormio kaunist ümbrust – rullsuuskadel.

Passo Eira (pikkus: 6 km / kõrguse tõus: 370 m)

Kui Livigno oja ääres asuval tasasel jalgrattateel suusatamine ei meeldi, saate selle lihtsa tõusu lähimale künkale Bormio suunas rullsuuskadega ette võtta.

Alustad linnale lähimast ringristmikust, kuhu pääseb jalgrattateed mööda. Teekate on esimesel kilomeetril keskmine, kuid pärast seda paraneb. See on linnast sisse ja välja kõige sagedamini kasutatav tee, seega ole tähelepanelik, kuid tee on piisavalt lai.

Kalle on laugjas, umbes 5%, sageli täpselt nii kallak, et kahekordselt üles hüpata. See on lühike tõus, mille saab läbida alla 40 minutiga. Tipus saab matkata mööda mäeharja põhja poole ristide vahel, kust avanevad vapustavad vaated – Bernina massiiv, Pizzo Tresero ja palju muud.

Passo Forcola – 2,315 m (10 km / 450 m)

Livigno servast on lühike ja mõõdukas tõus Forcola linna. Esimesed 3 km saab rullsuusatada paralleelsel jalgrattateel, kuid peateele tagasi jõudmine on pisut keeruline, seega on parem teel püsida.

Pind on väga sile, mis võib põhjustada keppide libisemist. Ohutuma laskumise jaoks pöörake 5. kilomeetril tagasi.

Tee on lai, aga seal on tihe liiklus. Aeg-ajalt ületavad teed lehmad. Tõusu ülemises kolmandikus on neli lühikest tunnelit, mille sees on kare asfalt. Mäenõlval võib isegi märjereid näha.

Kalle on laugjas, kuni 6%. Rullsuusatajate 50 km/h kiirusega mäest alla kihutamine on muljetavaldav. Mäekuru tipus on kaks restorani ja piiripunkt.

Samuti loe: 5 parimat sihtkohta suviste treeninglaagrite jaoks

Passo del Mortirolo (14 km / 1,180 m)

See jalgratturite poolt kardetud tõus on kõige parem alustada Grosiost, möödasõidusilla alt, kus saab ka parkida. See algab lakkamatu ja pideva tõusuga, mis jalgu kõrvetab.

Mortirolo (1,852 m) pole eriti maaliline ega ajalooliselt tähelepanuväärne – enamasti metsaga kaetud, ligi 40 nõlvakõrbega ja kohati ebatasase teekattega.

Grosiost on liiklust minimaalselt ning tee pakub vähe vaateid või vaatamisväärsusi. Keskmine kalle on veidi alla 10%, lõikudel kuni 14–16%, mida tähistavad tavaliselt iga kilomeetri järel väikesed sildid.

Kõige keerulisem osa tuleb läbi Mazzo küla. Ülejäänu pole sugugi lihtsam. Pidev rullsuusatõus on üsna nõudlik, seega vali tempo. Roni targalt ja tee lühikesi puhkepause, kui kalle langeb 10%-ni. See tõus on sama vaimne kui füüsiline – kui sa ei ole pühendunud lõpetamisele, on parem mitte proovida. Sa võid alati kõndida, aga see kahjustab sinu statistikat. See... is teostatav, seega proovige järele!

Ülevalt leiad uue kivimärgise ja väikese onni tualeti ja kraanikausiga.

Passo Gavia – 2,652 m (16.5 km / 1,250 m)

Alusta Ponte di Legno lõppu tähistava sildi juurest ja järgi õrnalt orgu ülesvoolu mööda jõge, mööda head asfalti, S. Apolloniasse – sealt algab tõeline tõus.

Kui lehisemetsa sisened, hakkab mõjuma pidev 14% tõus. Puhkamiseks pole ühtegi tasast lõiku, seega ei saa hiljem oma keskmist kiirust eriti parandada.

Olge ettevaatlik mõlemast suunast tulevate autode suhtes – tee kitseneb vaid 2.5 meetrini. See ei takista agressiivseid juhte pimedates kurvides möödasõitmast. Mõnikord ei saa isegi autod teineteisest mööda peatumata.

Teeolud halvenevad kõrgemale minnes ja pragusid tekib aina juurde. Seal on ka valgustamata tunnel ja selle kohal hirmuäratav vaatepilt: järsult tipu poole looklev serpentiintee – veel 3 km on minna.

Tipus on tee kvaliteet halb, arvukate aukudega, mida harva parandatakse. Kuid tasu on seda väärt: hingematvad vaated 3,500 meetri kõrgustele tippudele ja rahulolu keerulise, kuid füüsiliselt jõutava tõusu läbimisest.

Stelvio mäekuru (24 km / 1,800 m)

Kõige keerulisem marsruut kuulsaima Alpide kuru juurde algab idast, Prato allo Stelviost.

Pärast esimest kerget kilomeetrit jõuate 5 km peal suure ristmikuni ja sisenete kitsasse ülesvoolu suunduvasse orgu. 10 km pärast möödute Trafoi külast oma väikese kiriku ja vapustava vaatega 4,000 meetri kõrgusele Ortleri massiivile.

Seejärel algavad lõputud kurvid ja tõus tõuseb 12%-ni. Umbes 13. kilomeetril sisened metsa ja avaneb vaade, mida keegi näha ei taha: Stelvio tipp oma lõputu looklevate kurvide jadaga.

Ainus positiivne külg on see, et õhtuti väheneb liiklus märkimisväärselt.

Seda artiklit on uuendatud. See avaldati algselt bezky.net Augustis 2019.

Rullsuusatamise juhend 2026 

Kutsume teid süvenema meie põhjalikku rullsuusatamise juhendisse 2026.

Loe edasi: Rullsuusatamise juhend 2026

Kas oled huvitatud rullsuusatamise, pikamaa- ja traditsioonilise murdmaasuusatamise treeningutest? Klõpsa SIIN ja loe selle kohta lähemalt.